Albikära Ants ja Poska Jaan.

Jaak Vihmandi avaldus Tallinna linnavolikogus 21.02.2008.

 

Jaan Poska maja restaureerimisele kulutas Tallinna linn 31 miljonit krooni maksumaksja raha. Kas tulemus on küsitava väärtusega? Aktuaalses Kaameras 24.01.2008 öeldi, et avalikkuse survel on Tallinna linn Poska maja korda teinud, aga Poska ekspositsioon ei ole majas leidnud väärikat kohta, vaid on paigutatud nurga taha juurdeehitusesse. Eesti avalik sõna küsib, miks on värskelt renoveeritud Poska majas kaardimängulaud ja sigarituba? Selline õiendamine toob tahtmatult meelde juba J. V. Jannseni poolt kirja pandud Albikära Antsu loo.

Albikära Ants tuli oma poja Antsuga laadalt, kus ta oli endale uue hobuse ostnud. Vankrit taga polnud, isa ja poeg sõitsid kordamööda ratsa. Parajasti oli Väike Ants ratsa, kui neile tuli vastu mitu külameest. “Niisugusele oleks vitsu vaja!” hurjutasid külamehed. “Oma isa laseb kui karjapoissi maas joosta ja ise istub nagu prints hobuse turjal!” Kui mehed mööda olid jõudnud, ütles isa pojale: “See ei meeldi inimestele, et sina ratsa sõidad ja mina jala käin. Tule maha!” Noor Ants hüppas maha ja Vana Ants ronis hobusele.

Juttu ajades said nad tükk maad lõbusasti edasi. Seal tuli hulk heinalisi neile vastu ja kära läks lahti: “Vana mees, kas sul häbi ei ole vaest poissi nõnda piinata? Ise istub nagu Türgi sultan hobuse seljas ja poeg jooksku maas.” Kui heinalised mööda jõudsid, ütles isa: “Peame ikka nõnda tegema, et me rahva naeruks ei ole. Tule, poeg, siia üles mu selja taha! Saab näha, kas siis on õige.” Noor Ants hüppas aia peale ja sealt – kalps! isa selja taha. Hobune sammus kahe ratsanikuga edasi.

Varsti tuli neile vastu salk naisi, kes arsti juurde läksid lastele rõugeid panema. “No vaata kurjategijaid!” hakkasid naised juba eemalt hurjutama. “Meil igaühel koorem kanda ja käime jala, nemad kaks meest, üheainsa hobuse seljas! Mis te vaesest loomast vaevate!” “Täna polegi õigust, naised kah pahandavad,” siunas vana Ants, kui naised olid mööda jõudnud, “vaadaku oma laste järele, mis neil teekäijatega asja on!” Ometi ütles ta natukese aja pärast. “Poeg, astume maha, võtame hobuse käe kõrvale! Saab näha, mis inimestel siis veel öelda on.”

Nõnda läksid kõik kolm kõndides koduteed. Natuke enne koduküla kaevasid sillulised maantee ääres kruusa. “Kes need kolm reisumeest peaksid olema, kes sealt tulevad?” küsis üks kruusakaevaja ja kõik sillulised tõstsid pead. Nüüd läks naer ja kära lahti. Miks te mehed oma seltsimeest seljas ei kanna?” küsis üks külamees pilgates. “Vaadake kuidas tal jalad juba risti käivad. Võtke hobune selga!”

Nüüd lõi Vana Ants käega ja ütles: “Pagan tehku inimeste tahtmist, mina küll ei saa! Mina olen kõik tembud ära teinud, ikka ei ole õige!” Nende sõnadega istus isa hobuse selga ja ütles: “Ants, lähme!”

Eesti vabariigi ajaloos on Poska maja märgilise tähendusega – paljudest siinsetele kuulsatele Poska salongiõhtutele kogunenud haritlastest said meie omariikluse alustalad. Selles majas musitseeriti, tantsiti, aga mängiti ka kaarte. Poska ise oli suur sigariaustaja.

Esmakordselt oli Poska maja restaureerimise alustamine Tallinna eelarves 2001. aastal, ometi JüriMõisalik linnavalitsus tegudeni ei jõudnud ja krunti ähvardas müük. 15.03.2005 kirjutati Keskerakonna ja Respublika koostööleppesse punkt 42: Poska maja ei müüda. Sellest ajast on Keskerakond Tallinnas pidevalt võimul. Kohe järgnesid ka teod: 15.06.2005 vormistati maa munitsipaalomandisse ja 22.11.2005 kanti katastrisse. Nüüd on maja eeskujulikult korda tehtud. Säilinud arhitektuursed elemendid on restaureeritud, hävinud osad aga vanade eeskujul järele tehtud. Uuendusmeelne, ent nõudlik Poska jälgis omal ajal, et kõik ehitustööd oleksid laitmatult tehtud. Ta laskis majale juurde ehitada ühe tiiva ja just selle ongi Tallinna linn andnud Poska Fondi käsutusse ekspositsiooni tarvis. Poska maja restaureerimistööd on tehtud nagu vana peremehe silma all.

Külalistele avatud tubadesse valis sisearhitekt Maile Grünberg ajastutruud tapeedid, mööbli ja pisiasjad, mis loovadki interjööris ajastutruu meeleolu. Siin toimunud mõttetalgutel arenesid ideed meie oma Eesti Vabariigist.

Tõepoolest, ei ole kerge teha, aga sageli on veel raskem otsustada, kuidas teha. Nüüdseks on Poska maja tehtud. Jah, TEHTUD! Kas on aga kõige raskem hästi tehtut avalikult tunnistada?