Hoolivusega ja õiglaselt.

Jaak Vihmandi avaldus Tallinna linnavolikogus 20.03.2008

 

Reformierakonna fraktsiooni vanim liige Valdek Mikkal kutsus Tallinna linnavolikogu istungil 6.03.08 üles argumenteeritud aruteludele ja tegema rohkem konsensuslikke otsuseid. Ta kahetses, et mõnelgi korral lahkume siit koju tundega, et me ei ole töötanud, sest tagatoad töötavad nii kõvasti, kõik on nii sõnakuulelikud, et õieti arutelu ei toimu. Täna on meil päevakorras sundüürnikele elamispinna müük erastamishinnaga. See väärib tõsist arutelu.

 

Mida andis meile erastamine Eesti moodi? Kas ja kuidas see oli õiglane meist igaühe jaoks? Saksamaal teatavasti need, kes võtsid tagasi oma elamud, vabastasid oma sotsialismi ajal saadud korterid. Meil aga isegi tagastatud majadel lasunud võlad kustutati, st. kingiti endistele formaalsetele omanikele ja lisaks veel kõik 50 aasta jooksul tehtud parendused ja juurdeehitused.

 

Räägin omandireformi taustal inimestest, keda tunnen 41 aastat. 41 aastat tagasi hakkasid noorte spetsialistidena ühes ettevõttes tööle Mati, Ülo, Jaak, Urve, Rein ja Maie.

Mati ei saanud EVP-de eest midagi, sest temal oli oma kooperatiivkorter ja see, oma kodu talle jäigi. Ülo ehitas natsionaliseeritud eramaja pööningul oma raha eest välja teise korruse ja see, oma raha eest ehitatud kodu, võeti temalt ära – endisele omanikule lihtsalt anti ühekordse maja asemel tagasi kahekordne. Jaak erastas 17100 krooni eest 3-toalise Õismäel, milletaoliste kohta loeme nüüd “Postimehe” kinnisvaralisast: “Müüa 3-toaline korter Õismäel, hind 1 400 000kr, Müüa 3-toaline korter Mustamäel, hind 1 600 000kr jne”. Urvel on sama lugu Lasnamäel, lisaks rõõm, et nõukogude võim andis talle kööktoa asemele mugavustega korteri. Urve ei taha nõukogude võimu tagasi, aga ta tahab õiglast ja hoolivat suhtumist oma riigis. Omandireform Reinu eriti ei puudutanud: elab siiamaani vanaema majas Rahumäel, nüüd küll juba omanikuna, sest vanaema on surnud. Maie jäi oma perega aga reformi rataste vahele – ahjuküttega 33 ruutmeetrile Kalamaja vanas tagastatud puitmajas. Head kolleegid, kas te tõesti ei pea õiglaseks seda, et. Maie saab alles nüüd erastamishinnaga 16 ruutmeetrit kapremonti vajavat pinda Kalamajas. Vähe küll, aga Maie on sellegagi rahul, sest Kalamaja on tema kodukoht.

 

Jaagu majas on 20 korterit, mille kõik üürnikud kasutasid õigust erastada oma kodu, neist kolmel oli eramu Tallinnas ja kolmel talu Tallinnast mitte väga kaugel. 20-nest erastatud korterist on tänaseks müüdud neli ja kaks on välja üüritud. Müüdud korterid on müüdud erastamishinnast kuni 100 korda kallimalt. Keegi ei küsi – kas see on õige, kas nii võib, kas selles on süüdi Keskerakond. Miks meedias kõlab, et alles nüüd oma korteri saanud inimestel seda õigust ei olegi? Milline on võrdse kohtlemise põhimõte?

 

Head kolleegid, miks te ei süvene probleemi, millel on tõepoolest kümme tahku ja millel enam ei olegi häid lahendusi, miks te ei räägi õiglusest just nende inimeste suhtes, sundüürnikest, keda keskerakondlik linnavalitsus püüab aidata niipalju kui see linna võimuses on. Siinjuures palun ärge unustage, et riigil on oma eelarves iga inimese jaoks viis korda rohkem raha kui Tallinna linnal. Mõnitada omandireformi ohvreid ja ilkuda omandireformiga seotud probleemide kallal Tallinna linnavolikogus on vääritu.

 

 

 

Jaak Vihmand,

Tallinna linnavolikogu liige